Hoiatus: näitlikustatud õuduspildid!

Jaapanis on suvi “kaidani”（怪談）õudusjuttude hooaeg. Sellel ajal avaldatakse õudusfilme, ning ajakirjad ja telekanalid kajastavad paranormaalseid nähtusi. Inimesed räägivad suvel judisemaajavaid õudusjutte, sest nad tahavad end maha jahutada närvekõditavate lugudega.

Kui tunned, et ka sinu suvi vajab jahutust, siis pane oma julgus proovile nende õudusmangadega:

Uzumaki

Autor: Junji Ito

3 köidet

Žanr: dark fantasy, psühholoogiline õudus

Ilmumisaeg: 1998 – 1999

Junji Ito on terves maailmas tuntud oma omapäraste ja kaasahaaravate õudusjuttude poolest. Tõelise õudusžanri legendina on Junji loonud hulgaliselt unustamatuid õuduslugusid.

Ito üks kuulsamaid teoseid "Uzumak"i püsib õudusmanga kuldse etalonina. See pikkamööda põnevust üleskruviv lugu hullumeelsusest on võtnud aluseks midagi nii igapäevast nagu seda on spiraalid kui kujundid, ning vormib selle hirmu ja arutuse allikaks.

Sisu:

Uzumaki tähendab otsetõlkes spiraal ja sellel ka lugu põhineb. Lugu leiab aset fiktsionaalses uttu mattunud Jaapani linnas nimega Kurozu-cho (Musta Keerise linn). Sellel linnal lasub needus, mille sümboliks on keeris. Loo peategelased Kirie ja Shuichi on tunnistajaks, kui teised linnaelanikud langevad spiraali needuse ohvriks. Needus tekitab mõistust lõhestavat paranoiat ja sõltuvust, mis lõppeb surmaga.

Shiver: Selected Stories

Autor: Junji Ito

Žanr: dark fantasy, psühholoogiline õudus

Ilmumisaeg: 2015

Lood selles Junji Ito mangakogumikus on kõik ainulaadsed ja ei ole omavahel seotud. Kogumik sisaldab üheksat Junji Ito parimat lühijuttu, mille autor on ise välja valinud, koos autori märkuste ja kommentaaridega.

Kogumik on sobiv sissejuhatus Ito loomingusse, ja õudusmangadesse üldisemalt.

Selles postituses kirjutan Junji Ito mangadest kaks korda, sest tema lühijutud ja suuremahulised tööd on erinevad, aga väärivad võrdselt tähelepanu.

Sisu:

Haige tüdruku aknast ripub välja väikeste aukudega käsi ... Pärast seda, kui iidol on end üles poonud, ilmuvad taevasse õhupallid järgmiste ohvrite nägudega, mõnedel on kujutatud isegi sinu nägu... Amatöör-filmivõttegrupp palkab äärmiselt isepäise modelli ja neid ootab ees väga verine lõpp...

Kokku üheksa uudset luupainajalikku unenägu õudusfännidele nautimiseks.

Blood On The Tracks

Autor: Shūzō Oshimi

16 köidet

Žanr: psühholoogiline õudus, psühholoogiline põnevik

Ilmusmisaeg: 2017 – praegu

"Blood on the Tracks" - vaikne, pikkamööda jõudu koguv õudus jõuab lugeja teadvusesse ilma, et oleks vaja ootamatuid ehmatusi ja laipadele sarnanevaid koletisi. Sissejuhatus sellesse psühholoogilisse õudusesse on üsna argipäevase moega.

Sisu:

Loo peategelasteks on tavaline poiss nimega Seiichi Osabe ja ta üleliia kaitsev ema Seiko. Seiichi saab varsti teada, et ta ema kaitsev käitumine on märk tõsisest vaimsest häirest. Ebastabiilne Seiko püüab poega kinni hoida, samal ajal kui poiss üritab tema juurest põgeneda.

Fuan No Tane

Autor: Masaaki Nakayama

3 köidet

Žanr: õudus

Ilmumisaeg: 2004 – 2005

NB! 2007–2008 ilmus järg Fuan no Tane Plus

Jaapani folkloor ja ebausk on suurepärane inspiratsiooniallikas manga õuduskunstnike jaoks. Masaaki Nakayama antoloogiate sari "Fuan no Tane" jutustab õuduslugusid Jaapani vaimudest ja koolnutest.

"Fuan no Tane" ("Ärevuse seemned") lood ei ole omavahel seotud. Lood jälgivad erinevaid inimesi, kui nad satuvad rahutukstegevatesse ja õudusäravatesse olukordadesse, kus tihtipeale ei pääse nad oma julmast saatusest. See sari ei nõua lugejalt palju, et teda kaasa haarata.

Homunculus

Autor: Hideo Yamamoto

15 köidet

Žanr: psühholoogiline õudus, psühholoogiline põnevik

Ilmumisaeg: 2003 – 2011

Sisu:

Kas sa laseksid võõral 700 000 jeeni eest (u 4460 EUR) oma kolju sisse auku puurida? Olles alguses kõhklev, on 34-aastane kodutu mees Susumu Nakoshi sunnitud pakkumise siiski vastu võtma, kui ta ainus vara (auto) minema pukseeritakse.

Põhinedes kirurgilisel protseduuril, mida tuntakse trepaneerimisena, on sellel protseduuril Susumule murettekitav mõju. Ta hakkab nägema moonutatud kujusid inimolenditest, keda kutsutakse homunkulusteks. Hideo Yamamoto "Homunculus" on psühholoogiline õudusmanga, mis on suunatud täiskasvanud lugejale.

Protseduuri läbielava Susume jälgimine on iseenesest juba õudne, aga operatsiooni järelmõjud ja moonutatud inimesed, keda Susume nüüd näeb, on kõige rahutukstegevamad. Ka lugejal on raske aru saada, mis on päris ja mis mitte.

Kui need koomiksid on sinu jaoks siiski liiga hirmuäratavad, siis vaata, mida Liis kirjutab suvistest LGBT lugemiselamustest: https://www.kirjastusloeb.ee/blogipostitus/lgbt-koomiksid-mida-voiks-sel-suvel-lugeda/

Juuni on teadagi pühendatud LGBT kogukonnale ning sel aastal langes samasse kuusse ka abieluvõrdsuse välja kuulutamine. Marginaliseeritud identiteetide kajastamine/kaasamine kirjanduses, filmides, muusikas, meedias üleüldisemalt on aastate jooksul paranenud, kuid see ei ole kaugeltki tavapärane ning kipub hiilima mööda peavoolumeedia seina ääri, et mitte langeda otseste verbaalsete (ja kahjuks tänasel päeval saab öelda ka füüsiliste) rünnakute ohvriks.

LGBT koomikseid on avaldatud juba aastakümneid - mõnes on olulised teemad metafooridega varjatud, mõnes aga räägitakse kõigest otse. Autorid on valinud oma lugude jutustamiseks teadusliku ulme, küberpungi, superkangelaste ohtliku maailma, romantilise esimese armastuse, erakliku eksistentsialismi jms. Mõnedele lugejatele meeldivad lood, kus räägitakse LGBT igapäevusest, rõõmudest ja naudingutest; mõnedele meeldivad aga lood, mis kõnelevad paratamatutest traumadest, raskustest, tagakiusamisest.

Otsisin välja huvipakkuvamad LGBT koomiksid, mis võiksid kõnetada erinevate eelistustega lugejaid, kuid lisalugemist on võimalik ise otsida Queer Comic Database'ist.

Siinkohal lõpetan, sest tegelikult on koomikseid veel ja veel. Loodan, et leiate midagi head maal vanaema juures võrkkiiges või rannas kõrbekuumuses lugemiseks.

Eesti keeles kasutatakse koomiksit ja graafilist romaani sünonüümidena, kuigi graafiline romaan on koomiksi alamžanr.

Esimesed koomiksid tulid välja 20. sajandi teisel kümnendil ja ilmusid alguses ajalehtedes kerge lugemisena. Mingi aja möödudes hakkasid koomiksid iseseisvat elu elama ning neid anti välja kindla perioodi tagant vihikutena - tinglikult võime nimetada koomiksit ka "perioodikaks", nagu ajakirju.

Euroopas suhtuti koomiksitesse kui tavapärasesse lugemisse, kuid Ameerika Ühendriikides peeti taolist kirjandust labaseks. Seetõttu oli vaja tegeleda maine parandamisega ning mõelda välja uus mõiste. 1960ndatel tuligi kasutusele mõiste "graafiline romaan" eesmärgiga muuta koomiksid tõsiselt võetavamaks. Alguses ei võtnud uus mõiste vedu, seda kasutati pilkamiseks, kuid 1980ndatel hakkas graafiline romaan selgelt eristuma oma eelkäijast koomiksist ning leidis kindla koha lugejate hulgas.

Väliselt erinevad koomiks ja graafiline romaan mitmel viisil. Koomiks on perioodika ja selle välja andmiseks kasutatav materjal peab olema odav - õhuke paber, klamberköide ja vähe lehekülgi. Koomiksi kogumikud (omnibus või arhiveeritud köites) antakse välja aga mahukate raamatutena. Graafiline romaan võib olla nii kõva- kui ka pehmekaaneline, kvaliteetse paksema paberiga ja liimköites. Koomiks on mõeldud kiireks lugemiseks, graafiline romaan aga ajas vastu pidama, kuigi siinkohal on erandeid, sest koomiksite haruldasi numbreid müüakse tänapäeval päris kenakeste summade eest.

Kui me piilume aga raamatute sisse, siis paistavad silma veel teatud erinevused. Koomiks ilmub tavaliselt igakuiselt ja üksik väljaanne jätkab sageli eelmises numbris käsitletud teemat. Koomiks ei ole eraldiseisev narratiiv ning seda võib käsitleda kui alguse ja lõputa lugu. Tegelased on sageli pealiskaudsed, ühe domineeriva iseloomu omaduse teenistuses. Koomiksite visuaalne pool on lihtsakoeline ja kergesti jäljendatav. Autorid vahelduvad ning lugejad ei ole teadlikud, kelle kirjutatud/joonistatud koomiksit nad näevad.

Graafilisele romaanile on omased tegelaskujude psühhologiseeritus ja narratiivi konkreetsus - lool on kindel algus ja lõpp, isegi kui on tegemist sarjaga. Visuaalselt paistab graafiline romaan silma isikupärase kunstilisuse ja äratuntava stiiliga. Graafilise romaani puhul on reeglina olulisel kohal ka autorid.

Koomiks ja graafiline romaan ei ole oma kvaliteedilt kuidagi vertikaalsel teljel. Mõlemal žanril on oma lugejas- ja austajaskond. Mõlemal on oma oluline koht kirjanduse mitmekülgsemaks ja kättesaadavamaks muutmisel.

See postitus on selle aasta viimane! Loodame, et pühad tulevad kõigil rahulikud ja uute raamatute rohked!

P.S Lisasin mõned täiendused, mida teemat hästi tundev lugeja välja pakkus.

Eesti keeles ei ole võimalik lugeda paljusid maailmas populaarsust kogunud teismelistele ja noortele täiskasvanutele suunatud koomikseid, kuid nõudlus ja vajadus selle järele on. Kui välja arvata laste seas populaarsed sarjad nagu „Miki-Hiir”, „Tom ja Jerry” ja „Amulett”, siis Eestis ei ole koomiksite ja graafiliste romaanide kirjastamine väga levinud.

Üheks põhjuseks on see, et koomiksite ja graafiliste romaanide kirjastamine maksab võrreldes tavaraamatutega rohkem. Tuleb eraldi osta tõlkimisõigused ja õigused illustratsioonidele, lisaks on vaja osta ka õigusi koomiksi fontide kasutamiseks, kui neid juba ei ole. Ka kujundajale peab võib-olla tavapärasest rohkem maksma, kuna õige fondiga teksti mullidesse ja tagataustale sobitamine on suur ajakulu. Omaette teema on raamatute trükkimine. Hinda ei tõsta palju mitte värv, nagu võib arvata, vaid hoopis mis materjalist on paber, kuidas koomiksit köita ja mis suuruses on koomiks.

Teine murekoht on see, et paljud koomiksite agentuurid soovivad tõlkimisõigusi anda ainult nendele kirjastustele, kes on ka varem koomiksite või graafiliste romaanidega tegelenud. Seda soovivad eriti Jaapani agentuurid, mistõttu suunasime oma tähelepanu esmalt angloameerika koomiksitele. Kui agentuuridega on aga usaldus võidetud, siis edaspidi sujub koostöö palju lihtsamini.

Koomiksite ja graafiliste romaanide tõlkimisel ei ole aga üksnes pahupooli. Minu arust on nende puhul huvitav onomatopöade tõlkimine. Paljudel hüüdsõnadel ei ole eestikeelset vastet ja seetõttu saab tõlkija loominguline olla. Mõnikord peab selleks vastavat heli internetist kuulama ja seda sõnaks vormima. Üks huvitav onomatopöa on tuleheitjast tule laskmise hääl. Tulemuseks on heli, mis meenutab purskavat tuld, mida ma tõlkisin nii: pfaah (kriitika on teretulnud :)). Toimetajal on aga huvitav ülesanne vastavalt vajadusele muuta teksti nii, et see ka jutumullidesse mahuks. Paraku kasutame eestikeelsetes lausetes rohkem sõnu kui inglise keeles ning sõnad ise sisaldavad tavaliselt rohkem tähti, mistõttu tuleb mõningaid mööndusi teha.