Eesti keeles kasutatakse koomiksit ja graafilist romaani sünonüümidena, kuigi graafiline romaan on koomiksi alamžanr.

Esimesed koomiksid tulid välja 20. sajandi teisel kümnendil ja ilmusid alguses ajalehtedes kerge lugemisena. Mingi aja möödudes hakkasid koomiksid iseseisvat elu elama ning neid anti välja kindla perioodi tagant vihikutena - tinglikult võime nimetada koomiksit ka "perioodikaks", nagu ajakirju.

Euroopas suhtuti koomiksitesse kui tavapärasesse lugemisse, kuid Ameerika Ühendriikides peeti taolist kirjandust labaseks. Seetõttu oli vaja tegeleda maine parandamisega ning mõelda välja uus mõiste. 1960ndatel tuligi kasutusele mõiste "graafiline romaan" eesmärgiga muuta koomiksid tõsiselt võetavamaks. Alguses ei võtnud uus mõiste vedu, seda kasutati pilkamiseks, kuid 1980ndatel hakkas graafiline romaan selgelt eristuma oma eelkäijast koomiksist ning leidis kindla koha lugejate hulgas.

Väliselt erinevad koomiks ja graafiline romaan mitmel viisil. Koomiks on perioodika ja selle välja andmiseks kasutatav materjal peab olema odav - õhuke paber, klamberköide ja vähe lehekülgi. Koomiksi kogumikud (omnibus või arhiveeritud köites) antakse välja aga mahukate raamatutena. Graafiline romaan võib olla nii kõva- kui ka pehmekaaneline, kvaliteetse paksema paberiga ja liimköites. Koomiks on mõeldud kiireks lugemiseks, graafiline romaan aga ajas vastu pidama, kuigi siinkohal on erandeid, sest koomiksite haruldasi numbreid müüakse tänapäeval päris kenakeste summade eest.

Kui me piilume aga raamatute sisse, siis paistavad silma veel teatud erinevused. Koomiks ilmub tavaliselt igakuiselt ja üksik väljaanne jätkab sageli eelmises numbris käsitletud teemat. Koomiks ei ole eraldiseisev narratiiv ning seda võib käsitleda kui alguse ja lõputa lugu. Tegelased on sageli pealiskaudsed, ühe domineeriva iseloomu omaduse teenistuses. Koomiksite visuaalne pool on lihtsakoeline ja kergesti jäljendatav. Autorid vahelduvad ning lugejad ei ole teadlikud, kelle kirjutatud/joonistatud koomiksit nad näevad.

Graafilisele romaanile on omased tegelaskujude psühhologiseeritus ja narratiivi konkreetsus - lool on kindel algus ja lõpp, isegi kui on tegemist sarjaga. Visuaalselt paistab graafiline romaan silma isikupärase kunstilisuse ja äratuntava stiiliga. Graafilise romaani puhul on reeglina olulisel kohal ka autorid.

Koomiks ja graafiline romaan ei ole oma kvaliteedilt kuidagi vertikaalsel teljel. Mõlemal žanril on oma lugejas- ja austajaskond. Mõlemal on oma oluline koht kirjanduse mitmekülgsemaks ja kättesaadavamaks muutmisel.

See postitus on selle aasta viimane! Loodame, et pühad tulevad kõigil rahulikud ja uute raamatute rohked!

P.S Lisasin mõned täiendused, mida teemat hästi tundev lugeja välja pakkus.

Eesti keeles ei ole võimalik lugeda paljusid maailmas populaarsust kogunud teismelistele ja noortele täiskasvanutele suunatud koomikseid, kuid nõudlus ja vajadus selle järele on. Kui välja arvata laste seas populaarsed sarjad nagu „Miki-Hiir”, „Tom ja Jerry” ja „Amulett”, siis Eestis ei ole koomiksite ja graafiliste romaanide kirjastamine väga levinud.

Üheks põhjuseks on see, et koomiksite ja graafiliste romaanide kirjastamine maksab võrreldes tavaraamatutega rohkem. Tuleb eraldi osta tõlkimisõigused ja õigused illustratsioonidele, lisaks on vaja osta ka õigusi koomiksi fontide kasutamiseks, kui neid juba ei ole. Ka kujundajale peab võib-olla tavapärasest rohkem maksma, kuna õige fondiga teksti mullidesse ja tagataustale sobitamine on suur ajakulu. Omaette teema on raamatute trükkimine. Hinda ei tõsta palju mitte värv, nagu võib arvata, vaid hoopis mis materjalist on paber, kuidas koomiksit köita ja mis suuruses on koomiks.

Teine murekoht on see, et paljud koomiksite agentuurid soovivad tõlkimisõigusi anda ainult nendele kirjastustele, kes on ka varem koomiksite või graafiliste romaanidega tegelenud. Seda soovivad eriti Jaapani agentuurid, mistõttu suunasime oma tähelepanu esmalt angloameerika koomiksitele. Kui agentuuridega on aga usaldus võidetud, siis edaspidi sujub koostöö palju lihtsamini.

Koomiksite ja graafiliste romaanide tõlkimisel ei ole aga üksnes pahupooli. Minu arust on nende puhul huvitav onomatopöade tõlkimine. Paljudel hüüdsõnadel ei ole eestikeelset vastet ja seetõttu saab tõlkija loominguline olla. Mõnikord peab selleks vastavat heli internetist kuulama ja seda sõnaks vormima. Üks huvitav onomatopöa on tuleheitjast tule laskmise hääl. Tulemuseks on heli, mis meenutab purskavat tuld, mida ma tõlkisin nii: pfaah (kriitika on teretulnud :)). Toimetajal on aga huvitav ülesanne vastavalt vajadusele muuta teksti nii, et see ka jutumullidesse mahuks. Paraku kasutame eestikeelsetes lausetes rohkem sõnu kui inglise keeles ning sõnad ise sisaldavad tavaliselt rohkem tähti, mistõttu tuleb mõningaid mööndusi teha.